Streik on läbi. Mis edasi?
Lisatud 22.03.2012

EAKL pöördumine ametiühinguliikmete poole

5.-9. märtsini toimus Eesti uue iseseisvusaja seni suurim streigilaine. Kokku oli streikijaid üle 25 000. Ametiühingute Keskliidu nõudmisi valitsusele toetasid EAKL liikmesorganisatsioonid enam kui 40 aktsiooniga, korraldades sh 20 toetusstreiki. Õpetajaid toetasid streikidega Haritlaste AÜ, Transpordi- ja Teetöötajate AÜ, Raudteelaste AÜ, Vedurimeeste AÜ, Energeetikatöötajate AÜ Liit ja Tervishoiutöötajate Kutseliit (koos Arstide Liiduga).

Meie liikmete toetusstreikides osales enam kui 7000 töötajat. Tervishoiuasutustes oli streikijaid üle 4000, Haritlaste Liidust pea 1500, transpordis 800, energeetikas 400 ja raudteel üle 200.

 

Millist kasu see tõi?

Ilmnesid esimesed märgid, et üsna jäigal positsioonil olnud valitsus hakkab lõpuks arvestama rahvaga. Valitsus on teinud esimesed kompromissid – kollektiivlepingu seaduses pikendati tähtajatu kollektiivlepingu ülesütlemise aega 3 kuult poole aastani. Konkreetne ettepanek tehti õpetajate palkade tõstmiseks. Edasiminekut on märgata dialoogis töötukassa reservide ja eelarve tasakaalu asjus: töötuskindlustusmakse määr langeb tulevast aastast kolmele protsendile. Streigilaineta see vaevalt oleks juhtunud.

Streigilaine aitas oluliselt selgitada ametiühingute rolli ühiskonnas: ühelt poolt suudame me olla läbirääkimistel valitsusele tõsiseks partneriks, teisalt on ametiühingud kaasaegse kodanikuühiskonna suur ja jõuline osa, kelle häält ei saa arvestamata jätta. Inimesed on kasvanud koos riigiga ning soovivad sisuliselt kaasa rääkida küsimustes, mis neid otseselt puudutavad. Streigilaine ei seadnud kahtluse alla valitsuse ja Riigikogu seaduslikku õigust otsuste tegemisel, küll aga ütles selge „ei” otsustamisele kitsas ringis, küsimata rahva arvamust ja arvestamata tema tahet.

Avalikkus (ja suuremalt jaolt ka meedia) olid selles võitluses selgelt ametiühingute poolel. Küllap oli sellelgi oma roll, et suurenenud on töötajate huvi ametiühingute vastu ning soov meiega ühineda. Mitmed Ametiühingute Keskliidu liikmesorganisatsioonid (sh raudteelased, energeetikud, sõltumatud meremehed) on teatanud, et nii streigilaine ettevalmistamise kui ka läbiviimise ajal on neile lisandunud üsna palju uusi liikmeid. Täpsemate kokkuvõtete tegemine selles osas seisab küll veel ees.

Streigilaine äratas tähelepanu ka teiste seas peale eestimaalaste. Nagu märkis hetkel Eestis töötav Daniele Monticelli (TLÜ itaalia uuringute ja kultuurisemiootika dotsent): „Streik oli järjekordne ja seni suurim näide Eesti kodanikuühiskonna ärkamisest. Kriisiaegne kriitikavaba valitsemisperiood on ammu läbi.“ Väljastpoolt Eestit avaldasid streikijatele toetust ka Põhjamaade Transpordiametiühingute Föderatsioon ning Läti ja Leedu ametiühingute keskliidud.

 

Mida on meil sellest õppida?

Kõige enam on meile meedias ette heidetud sõnumi laialivalguvust. Ehkki meedia noppis välja selle, mida ise vajalikuks pidas, näitas streigilaine kajastus, et meie sõnum on seda selgem, mida ühtsemad me oleme oma väljaütlemistes ning seda vähem on ka võimalusi meie seisukohti ja taotlusi vääriti tõlgendada. Seega – kui nõuame töötajate hääle arvestamist kollektiivlepingu seaduse muutmisel, ei maksa plakatitel nõuda peaministri tagasiastumist. Sellised loosungid juhivad tähelepanu kõrvale põhisõnumilt ja hakkavad elama oma elu.

Veel on ette heidetud, et ametiühingud lubasid raudteel täielikku seisakut, kuid osaliselt rongid liikusid. Sestap tasub selliste lubadustega ettevaatlik olla.

Streik tõi välja asju, mida me varem näinud pole: valitsuse PR-masin võttis streigi ajal kasutusele uue strateegia, tehes vahet „heade” ja „halbade” protestijate vahel. Streikijaid sildistades manati esile vanad tondid – „punalipud”, „revolutsioon” jne. Äärmuseni läks prof. M. Teichmann, väites täiesti alusetult Vikerraadio hommikuprogrammis, et Euroopa Komisjoni tellitud uuring kirjeldab Eesti ametiühinguid marksistlike-leninlikena. 

Tegelikult oli uuringu, mille tulemusi pole avaldatud, fookuses hoopis midagi muud kui ametiühingute ideoloogia – küsimused puudutasid töötajate usaldusisikute võimalusi ja volitusi töösuhete muutmisel paindlikumaks, õiglaseks ja innovaatilisteks. Ka sellisteks rünnakuteks peame edaspidi valmis olema.

 
 Mis edasi?

Streigilaine tõi välja rea probleeme, millega ametiühingud peavad tegelema. Näiteks kitsaskohad kehtivas seadusandluses – ebapiisavalt on reguleeritud streikimine valitsuse poliitika vastu; küsitavused elutähtsate valdkondade määratlemisel jne. EAKL kujundab oma ettepanekud seaduste täpsemaks muutmiseks. Streigilaine tõi puuduliku seadusandluse tõttu kaasa ka mõned kohtuasjad, kus EAKL astub nende selja taha, kes asjaga otseselt seotud.

Selgus ka, et tööandjatega on meil rohkem ühiseid huvisid kui seni arvata oleks võinud. Seetõttu tasub ka tööandjatega ühise laua taha istuda ja välja selgitada, milline on meie ühisosa dialoogis riigiga.

Ametiühingute aktsioonivõimet on vaja tõsta kõigil tasanditel – kuni üksiku liikmeni kaasamiseni välja. Peame endale teadvustama: vaid meie ise saame lahendada oma probleeme – keegi teine seda meie eest ära ei tee ning TEHTAGU-mentaliteet heaolu ja inimväärset elu hõbekandikul kätte ei too. Lühidalt öeldes – tulemuslik on vaid hoiak TEEME ÄRA!  

 
Lõpetuseks

Streigilaine tõi välja nii meie tugevusi kui ka nõrkusi. Igal juhul andis Eesti lähiajaloo suurim streigilaine hindamatu kogemuse ja teadmise, et ka meie riigis suudavad inimesed iseseisvalt ühte koonduda ja edastada oma sõnumi, vajamata seejuures kellegi eestkostet.

 

Eesti Ametiühingute Keskliit

22. märtsil 2012                                 


Tagasi

Viimased uudised

Välisuudised (RSS)

Foorumis kirjutati